Kogu maailma üleskihutajad (Ap 17:1–9)

Amfipolis, kuhu Filippist oli 48 km, ja Apolloonia, kuhu Amfipolisest oli 47 km, ja Tessaloonikast 57 km, olid ilmselt Pauluse ja tema kaaskonna järgmised ööbimiskohad. Üldiselt peeti jalgsi rännates päevateekonnaks 25 Rooma penikoormat ehk 37,5 km. Sel juhul käis Paulus – hoolimata peksmisest Filippis – normaalsest pisut pikemaid päevateekondi.

Tessaloonika oli Makedoonia provintsi pealinn ja seal elas ka Rooma võimu esindaja, prokonsul. Ometi oli linn saanud vabalinna õigused ja seal oli otsene demokraatlik valitsussüsteem: linna asju otsustati rahvakoosolekul, kus oli üldine hääleõigus (muidugi ainult vabadel meestel).

Nagu tavaks, alustas Paulus kuulutustööd juudi sünagoogis. Sinna kogunes peale juutide ka kreeklasi, mis tähendab tegelikult kreeka keelt kõnelevaid mittejuute. Sünagoogis käijad tundsid Vana Testamendi kirjutisi, mis pakkus suurepärase lähtekoha evangeeliumi kuulutada.

Paulus esitas oma jutluses kaks väidet:

1. Vana Testamendi ennustatud Messias (heebrea k) ehk Kristus (kreeka k) pidi kannatama, surema ja surnuist üles tõusma.

2. Jeesus Naatsaretlane on too Vana Testamendi ennustatud Messias.

Juutidest uskusid vaid mõned, aga „jumalakartlikke” pöördus suur hulk, samuti rohkesti suursuguseid naisi. Nii kaotas sünagoog suure hulga oma toetajaist ja ilmselt ka suure osa sissetulekuist. See tegi juudid „kadedaks ja rahutuks” (salm 5). Nad ei saanud aktsepteerida, et Paulus viiks nende toetajad uude usku.

Jälle rahutused

Juudid kasutasid juba tuntuks saanud võtet: värvati „turuplatsidelt mõningaid nurjatuid mehi” korraldama rahutusi. Juudid kukkusid siiski osaliselt läbi, sest Siilast ja Paulust ei saadud kätte; ilmselt olid nad jõudnud endid ära peita. Seevastu tiriti rahvakoosoleku ette Jaason, kes oli Paulusele ja tema kaaslastele öömaja pakkunud. Ilmselt oli Jaason juut, sest Jaason on kreeka vorm heebrea nimedest Joosua/Jeesus. Aga temast me rohkem ei teagi.

Rahvakoosolekul süüdistasid juudid kristlasi „rahutuste tekitamises kogu maal”, mis oli iseenesest juutide sageli kasutatav süüdistus. Aga kui mässumeelsusele lisati süüdistus keisrivõimu eiramises – Jeesuse kuninglikkust tõlgendati kui maist kuningavõimu –, ärritusid ka linna ülemad.

Milliseid tagatisi Jaasonilt nõuti, jääb ebaselgeks. Vahest nõuti, et ta viiks Pauluse koos kaaskonnaga linnast ära; või nõuti talt mingi rahasumma tagatiseks, et enam ei levitataks kristlikku usku; võib-olla oleks teda pandud tagatist maksma juhul, kui Paulus oleks jätkanud oma tööd.

Igal juhul toimetati Paulus ja Siilas järgmisel ööl Beroiasse (salm 10). Öine lahkumine kõneleb olukorra ohtlikkusest.

Kui kaua viibis Paulus Tessaloonikas?

Varsti pärast linnast lahkumist – ilmselt Korintosest – saatis Paulus 1. kirja tessalooniklastele. See on varaseim Pauluse (säilinud) kirjadest. Tolles kirjas rõõmutseb Paulus koguduse usu üle, mis oli seal püsima jäänud kannatatud tagakiusamistest hoolimata (1Ts 2:14).

Fl 4:15–16 mainitakse, et Paulus sai mitu korda abi Filippist Tessaloonikasse, mis näib viitavat sellele, et Paulus viibis Tessaloonikas kauem kui vaid mõne nädala. Samale viitavad mõned 1Ts kohad.

See, et Luuka järgi jutlustas Paulus vaid kolmel sabatil (salm 2), ei tähenda tingimata, et rahutused tekkisid kohe pärast kristlaste sünagoogist lahkumist. Võib-olla kogunes kogudus Jaasoni kodus (salm 6 „mõned vennad”) mõnda aega, enne kui juudid asusid kristlasi taga kiusama.

Ajalugu kordub (Ap 17:10–15)

Paulus ja Siilas kõndisid umbes 70 km Beroiasse, kuhu hiljem (salm 15) saabus ka – ilmselt Filippist – Timoteos. Beroia juudid olid „üllameelsemad” (salm 11) ega lükanud kohe tagasi Pauluse õpetust, vaid hindasid seda Vana Testamendi alusel. Nii tuleks teha ka täna: hinnata uusi jutlustajaid Piibli, mitte millegi muu alusel.

Paljud juudid uskusid evangeeliumi (salm 12), aga varsti toimus „oodatud” pööre: Tessaloonika juudid kuulsid Beroia sündmustest ja tekitasid uued rahutused. Luukas jutustab, et seekord Paulus lihtsalt lahkus linnast (salmid 14 ja 15).

Kristliku usu vastased pidasid ilmselt Paulust oma peavastaseks, vahest isegi arvati, et kogudused hääbuvad ilma Pauluseta. Nii siiski ei läinud, nagu näeme Pauluse kirjadest kogudustele. Peale selle on oletatud, et Siilas ja Timoteos keskendusid ehk misjonitööle paganate seas, nii et juudid ei võidelnud nende vastu sama karmilt nagu Pauluse vastu.

Ilmselt läks Paulus Beroiast rannikule ja asus koos saatjatega laevareisile Ateenasse. Mööda maad reisides oleks pidanud minema ringi ümber Olümpose mäe, ja üldse oleks teekond läinud mööda kõrvalisi mägiteid. Paulus oli ju huvitatud linnadest, sellepärast püüdis ta võimalikult kiiresti jõuda Ateenasse, mis oli juba Ahhaia provintsis.

Nii oli Pauluse töö Makedoonias seekord lõppenud. Kolm linna, kolm kogudust, kolmed rahutused.

Paulus Ateenas (Ap 17:16–34)

Ateenal oli tollal hiilgav minevik ja teisest küljest suur tulevik: ehitajakeiser Hadrianus taastas 2. sajandil linna hiilguse. Pauluse ajal oli Ateena ennekõike turismiobjekt ja hariduskeskus; Ahhaia provintsi pealinn oli Korintos.

Ateena oli kuulus oma hariduse ja õpetlaste poolest. Sokrates, Platon ja Aristoteles olid seal õpetanud. Linnas oli endiselt Platoni „akadeemia” ja Aristotelese „lütseum”. Peale nende avaldasid linnas mõju küünikud ning Luukagi mainitud stoikud ja epikuurlased (salm 18). Ateena oli nende filosoofiakoolkondade keskus.

Ilmselt tundis Paulus tollastest filosoofiasuundadest kõige paremini just stoitsismi – oli ju Pauluse kodulinn Tarsos üks stoitsismi keskusi. Stoitsism oli panteistlik. Seal mõeldi, et jumal on ligi kõiges ja kõikjal. Seega esindas see omal moel monoteismi. Stoikud püüdsid hoida alal kõrget moraali, seepärast pidasid nad endid tihti „lihtrahvast” kõrgemaks.

Teine tollane antiikaja märkimisväärne filosoofiasuund oli epikuurlus. Nemad olid materialistid ja pooldasid elu nautimist, aga see pidi toimuma peenetundeliselt ja mõõdukalt.

Religioossed ateenlased

Ehkki ateenlased olid kuulsad oma teadmishimu ja tarkuse poolest, olid nad ka väga religioossed. Aga nende religioossuseski paistis välja nende ratsionaalsus: kuna oli võimalik, et mõni jumal oli neile tundmatu, oli põhjust „kindluse mõttes” ohverdada ka „tundmatule Jumalale”. Tundmatule jumalale pühitsetud altarit ei ole leitud, aga mitmed Kreeka autorid kinnitavad Luuka märget.

Sünagoogis tunnistas Paulus Kristusest juutidele ja „jumalakartlikele” (salm 17); Ateena kuulsal turul kohtas ta teisi linnaelanikke. Linnarahvas oli uuest kuulutajast huvitatud. Osa pidas teda küll „lobasuuks”, nagu nimetati harimatuid, kes noppisid teiste mõtteid ja levitasid neid: „Mida see lobasuu tahab öelda?” (Salm 18) Osa aga arvas, et Paulus kuulutas kaht jumalat: Jeesust ja ülestõusmist (kreeka keeles „Anastasia”, salm 18).

Kummalisest kuulutajast taheti saada rohkem selgust. Nii viidi Paulus Areopaagile. Tegu ei olnud mingi kohtujärjega, seda näitavad salmide 19 ja 20 viisakad ootused. Areopaag oli kaljune küngas, mis oli umbes 100 meetrit linnast enesest kõrgemal, aga sellestki kõrgemal oli jumalanna Athenale ehitatud tempel Parthenon, mis on ilmselt antiikaja ehituskunsti uhkeim saavutus.

Kohtuvad tarkus ja narrus

Pauluse kõne Areopaagil on ses mõttes ajalooline, et seal kohtusid kaks lääne kultuuri „juurt”: kreeka mõtlemine ja kristlik usk. Meie päevini on euroopalik haridus toetunud neile kahele. Kurb küll, aga eriti kristlik usk on viimastel aegadel kaotanud oma positsioone.

Paulus ei alustanud oma kõnet etteheitega, ehkki ebajumalate sambad olid teda ärritanud (salm 16). Vastupidi, ta kiitis ateenlaste (üldtuntud) religioossust. Meiegi ei pea oma kuulutust alustama alati kriitilistest asjadest: „Miks te tulete ainult jõulu ajal kirikusse?” ei ole sugugi hea jõulujutluse teema! Tasub leida teemasid, millega ärataksime kuulajais positiivseid impulsse.

Siingi ei tohi kalduda siiski liialdustesse. Pauluski ei aktsepteerinud ateenlaste religioossust, ehkki ta sellega alustas. Meiegi ei pea püüdma kuulajaile meeldida ega aktsepteerima või „kristlikult õnnistama” kõiki nende kombeid.

Küsimus on seega baashoiakus: kas see on positiivne või negatiivne. Kuulaja tajub seda üllatavalt hästi ja negatiivne lähtepositsioon takistab väga sõnumi päralejõudmist.

Paulus õpetas kuulajaile asju, mis olid neile võõrad, osalt isegi põlastusväärsed. Kreeka targad mõtlesid, et maalmakõiksus (kosmos, salm 24) on igavene; selle asemel kuulutas Paulus neile Jumalat kui Loojat. Kreeklased teenisid mitmeid jumalaid, selle asemel kuulutas Paulus neile Jumalat. Ateenlased olid kuulsad oma tarkuse poolest, aga Paulus kuulutas neile, et ta on neist targem, sest ta tunneb toda „tundmatut jumalat” (salm 23; vaata ka salm 30).

Kreeklased pidasid hinge igaveseks, ihu seevastu põlati. Sellepärast pole üllatus, et just jutt ihu ülesetõusmisest äratas neis vastuseisu (salm 23). Paulus seevastu nimetas ihu Püha Vaimu templiks (1Kr 6:19).

Meiegi peame nägema, et ristiusu keskseimad tõed sõdivad meie mõistuse vastu. Neitsistsündimine, Jeesuse lepitussurm Kolgatal ja ülestõusmine jäävad alati narrusteks, kui neid hinnata pelgalt mõistusega. Neid saab aktsepteerida ainult usuga kui tõdesid, mida Jumal on inimesele ilmutanud. Kui kristlikust kõrvaldada see, mis ei ole „mõistuspärane”, ei ole tegu enam piibelliku usuga.

Pane tähele ka salmi 31 mõtet ülestõusmisest kui kristliku usu „pitserist”.

Kõik mittekristlik ei ole vale

Paulus tsiteeris oma kõnes Kreeka luuletajat (salm 28): „Sest ka meie oleme tema sugu.” Teadlased oletavad, et tegu võis olla Pauluse kodulinna Tarsose stoitsistliku luuletaja Aratosega.

Vahel kuulutatakse, et kõik, mis ei ole pärit kristlikust usust, on halb ja tuleb hüljata. See ei ole tingimata nii. Maailm on Jumala loodud (salm 24), ja nii leidub seal ka sellist, mida pattulangemine ei ole rikkunud. Kristlasi ei ole kutsutud maailmast eralduma, vaid olema maailmas soolaks ja valguseks (Mt 5:13–16). Me ei jõua Jumalast lahus elavate inimesteni, kui me neist eemale hoiame, vaid kui me läheme nende keskele.

Kuidas me püüame jõuda usust võõrandunuteni ja kuidas suhtume võõrandunud maailma kultuuri jms, on mitmetahuline küsimus, mida ei saa lahendada mustvalgelt. Ühest küljest on tõsi, et maailm on valinud hingevaenlase ja liitunud temaga. Kirikuisa Augustinus on kirjutanud: „Sina oled seadnud nii, Jumal, et iga Sinu korrast lahknev hing on iseenesele karistus.” Aga teisest küljest sai Jumal Jeesuses inimeseks (Fl 2:5–11); seega ei soovi Jumal asetuda inimkonnast väljapoole. Sellepärast ei pea isoleeruma ei kristlased ega kirikud.

Edutult

Ateenlased olid haritud. Nad ei korraldanud rahutusi ega visanud Paulust kividega. Nad olid valmis vestlema ka teisiti mõtlevate inimestega.

Pauluse kõne jagas taas kord kuulajad rühmadesse. Osa pilkas, osa oli viisakam, aga siiski hülgas Pauluse (salm 32: „Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda;” seda tuleks tõlgendada just viisaka äraütlemisena). Aga taas kord sünnib mõnes kuulajas usk. Luukas mainib nimepidi Areopaagi liiget Dionüüsiost ja naist nimega Damaris.

Kiriku ajaloost teame, et Ateenas ei sündinud kogudust. Kuigi ei olnud karmi vastupanu, ei olnud ka edu. Ateenlased olid haritult erapooletud.

„Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.” (Ilm 3:15–16)

Vahel on hea, et tõuseb vastuseis: see sunnib võtma seisukohta. Vahest just „seisukohatus” on selle aja probleem. Praktikas viib see tihti „argipäeva ateismini”.