Misjonikutse Ap 13:1–3

Oleme juba mitu korda juhtinud tähelepanu, et seni on Apostlite tegudes jutustatud evangeeliumi kuulutamisest peaaegu üksnes juutidele. Süüria Antiookiast algas siiski uus areng, mis muutis kardinaalselt kogu tollast tuntud maailma. Paganamisjon algas tõeliselt siis, kui Paulus ja Barnabas saadeti Antiookiast ümbritsevate rahvaste sekka.

Apostlite tegude 13. peatüki sündmused toimusid 40-ndate teisel poolel, st kristlik kirik oli tollal eksisteerinud juba 15 aastat.

Salmis 1 on viie mehe loetelu. Osav piibliuurija saab erinevatest nimekirjadest vahel paljugi teavet. Seekord tasub pöörata tähelepanu mehele nimega „Siimeon, keda hüüti Nigeriks”, kes on olnud tumeda ihuga ehk neeger. Kõige tõenäosemalt oli ta pöördunud kunagi juudi usku ja hiljem saanud kristlaseks.

Teine huvitav kuju on Manaeen (soome Piiblis Menahem), kes kuulus kuninga õukonda. Kristlikus kirikus oli seega algusest peale heal järjel olevaid kõrgklassi liikmeid.

Kolmas teadlastele huvi pakkunud nimi on Luukius, kes mõnede oletustes samastatakse raamatu autori Luukaga.

Antiookia koguduse juhid pärinesid seega mitmelt poolt Vahemere idaotsa kandist: Põhja-Aafrikast, Galileast, Küproselt ja Kiliikiast (tänapäeva Türgi aladelt).

Ometi ei alanud paganamisjon nende isikute tahtel, vaid Püha Vaimu tahtel. Kuidas Püha Vaim oma tahet väljendas, jääb ebaselgeks, aga märkame, et Jumal tahtis, et nad nii teeksid. Ehk sai keegi prohveteist ilmutuse ja sõnumi Jumalalt.

Tõenäoselt toimus misjonitööle saatmine koguduse jumalateenistusel, oli ju see kirikuelu kese. Ka muus osas meenutab paganamisjoni algushetke kirjeldus tänapäeva misjonitöötegijate tööleõnnistamist.

Paulus ja Barnabas Küprosel (Ap 13:4–12)

Süüria Antiookiast siirdusid Paulus ja Barnabas (ehk aastal 47 pKr) Antiookia sadamalinna Seleukeiasse, mis asus Antiookiast 25 km läänes. Rannikult võib hea ilmaga näha Küprose mäetippe. Saar on rannikust vaid vaevalt saja kilomeetri kaugusel. Seleukeias oli lihtne leida kaubalaev, mis oli teel Küprosele. Tollal ei olnud reisilaevu, vaid reisijad lunastasid endile koha kaubalaeva tekkidel.

Suundumine just Küprosele oli mõistetav – oli ju Barnabas sealt pärit. Küpros oli kuulus oma vasekaevanduste poolest – saar oli andnud tollele metallile isegi nime.

Paulus ja Barnabas randusid Salamises, mis asus praegusest Famagusta linnast pisut põhja pool. Paulus ja Barnabas ei olnud sel saarel esimesed kristliku sõnumi kuulutajad, vaid oma kümme aastat varem (Ap 11:19) – Stefanose kividega surnuksviskamisele järgnenud tagakiusamise ajal – oli saarele tulnud kristlasi. Ilmselt ei olnud neil varasematel kuulutajatel siiski edu olnud ja saarel ei olnud sündinud kogudusi.

Nii alustasid Paulus ja Barnabas oma tööd juutide sünagoogidest (salm 5). Küprosel oligi väga palju juute, nagu oma teostes jutustavad juudi ajaloolane Josephus ja filosoof Philon. Luukas ei jutusta Salamise sündmustest midagi, vaid siirdub otse saarel asunud Rooma halduskeskuse Pafose sündmuste juurde. Aastast 22 pKr oli Küpros olnud Rooma provints ja Roomat esindas saarel prokonsul, kelleks oli tollal Sergius Paulus.

Sergius Pauluse lähikonnas oli juudi teadja Barjeesus – teise nimega Elümas (mis tähendab araabia keeles „tarka”). Tollal ei olnud midagi haruldast, et enne tähtsaid otsuseid küsiti nõu teadjailt; seda peeti isegi normaalseks ettevaatlikkuseks.

On selge, et Barjeesusele ei meeldinud, et Sergius Paulus kuulas uusi kuulutajaid. Paulus talus Barjeesuse vastuseisu mõnd aega, aga lõpuks sai tema mõõt täis. Paulus tõdes, et mees ei ole sugugi sellesama Jeesuse (või Joosua) poeg, keda Barnabas ja Paulus kuulutasid, vaid tema vastaste järgija, „kuradi poeg”. Pauluse ennustuse kohaselt kaotas Barjeesus ka oma nägemise (võrdle: Paulus Damaskuse teel, Ap 9:8–18).

Teadja pimedaksjäämine oli Sergius Paulusele märk, keda tuli kuulata ja keda uskuda. Kas Sergius Paulus ristiti ja kas Pafoses sündis kristlik kogudus, jääb ebaselgeks.

Näib, et see sündmus tähendas Luukale palju, sest pärast seda ei kõnele ta „Barnabasest ja Saulusest”, vaid „Paulusest ja tema kaaslastest” (võrdle salm 13). Pärast seda on Paulus kristliku paganamisjoni vaieldamatu juhtkuju.

Ilmselt oli Paulusel juba enne kristlaseks saamist kaks nime: heebreapärane Saulus ja kreeka-rooma Paulus. Paulus tähendab „väikest”, „vähest”, „väikest kasvu”.

Teed lähevad lahku (Ap 13:13)

Kui seltskond siirdus Küproselt tagasi mandrile (tänapäeva Türgi lõunarannikule), lahkus Johannes Markus Paulusest ja Barnabasest ning naasis Jeruusalemma.

Selle lahkumise põhjustest ei ole kindlaid andmeid. Mõned oletavad, et noor Johannes Markus tundis lihtsalt koduigatsust.

Teised aga oletavad, et Johannes Markus ei soovinud minna kuulutama evangeeliumi tõelistele paganlikele aladele. Mõned on isegi oletanud, et Johannes Markus oli mures Pauluse ja Barnabase tegevuse pärast ja läks Jeruusalemma jutustama, mida oli tehtud ja kas oli ikka õige kuulutada paganaile evangeeliumi, nõudmata neilt ümberlõikamist. Selle järgi oleks Johannes Markus Apostlite tegude 15. peatüki sündmuste ja apostlite koosoleku põhjustaja.

Olgu lahkumise põhjus, milline tahes, Paulus ei soovinud – erinevalt Barnabasest – võtta Markust kaasa teisele misjonireisile, ja nii läksid ka Pauluse ja Barnabase teed hiljem lahku (Ap 15:37–41).

Pauluse jutlus Pisiidia Antiookias (Ap 13:14–41)

Luukas ei jutusta Perge sündmustest, vaid siirdub kohe edasi 160 km põhja pool asunud Pisiidia Antiookiasse. Ka siin läksid Paulus ja Barnabas juudi sünagoogi. Seal ei kohanud nad üksnes juute, vaid ka jumalakartlikke paganaid (salm 26).

Juudi jumalateenistusel loeti tekste nii Seadusest (= Moosese raamatud) kui ka prohvetite raamatuist. Viimast tohtis seletada kes tahes täisealine juudi mees. Ei olnud seega üllatus, et linna tulnud külalistel paluti sünagoogis kõnelda.

Pauluse kõne võib jagada nelja peaossa:

1) Iisraeli ajalugu (salmid 16–25);

2) Jeesus – inimeste Päästja (salmid 26–31);

3) Vana Testamendi põhjendused, et Jeesus oli Messias (salmid 32–37);

4) üleskutse ja hoiatus kuulajaile (salmid 38–41).

Paulus käis oma kõnes Iisraeli ajaloo läbi vaid kuni Taavetini, kellest ta siirdub edasi vana lepingu viimase mehe, Ristija Johannese juurde. Pauluse mainitud 450 aastat (salmis 20) saadakse nii, et Egiptuse pagulasajale (400 aastat) lisatakse kõrberännaku 40 aastat ja Kaananimaa vallutamiseks kulunud 10 aastat.

Iisraeli ajalugu oli sünagoogis olnud juutidele tuttav, aga neilegi oli uus Pauluse väide: Jeesus Naatsaretlane oli Vanas Testamendis tõotatud Messias.

Oma väidet põhjendas Paulus Jeesuse ülestõusmise tunnistajate ütlustega ja kolme Vana Testamendi kirjakohaga: Ps 2:7 (salm 33); Js 55:3 (salm 34) ja Ps 16:10 (salm 35).

Paulus lõpetas oma kõne üleskutsega võtta Jeesus Päästjana vastu ja hoiatusega selle eest, mis järgneb, kui sõnumit Ülestõusnust vastu ei võeta (salmi 41 taustaks on Ha 1:5 vastav hoiatus).

Luuka stiil näib olevat jutustada uue ajajärgu algussündmustest põhjalikumalt kui muust. See on mõistetav – on ju need olukorrad olnud eriti tähtsad. Nii on Luukas jutustanud ka nende sündmustega kaasnenud kõnedest üksikasjalikumalt kui teistest apostli kõnedest, mida ta oma raamatus tsiteerib.

Teisest küljest võime pidada seda Pauluse Pisiidia Antiookias peetud kõnet Pauluse misjonitöö näidiskõneks. Samas stiilis on Paulus kindlasti kõnelnud paljudes teisteski linnades ja sünagoogides. Kõiki tuntud Pauluse kõnesid ei ole Luukas saanud Apostlite tegudesse mahutada, sellepärast on ta valinud enda meelest tähtsaimad.

Vaimustus ja viha (Ap 13:42–49)

Osa Pauluse kuulajaid soovis kuulda rohkem, ja nii jätkus vestlus väljaspool sünagoogi.

Luukas ei ütle selgesti, kes palus apostleid kõnelema sünagoogis ka järgmisel sabatil. Ehk olid kutsujaiks sünagoogi vanemad, kes soovisid nii nädalast järelemõtlemisaega. Aga võimalik, et juudi vanemad olid juba selles faasis apostlite sõnumi tagasi lükanud ja kutse esitas hoopis rahvahulk.

Järgmisel sabatil kogunes peaaegu kogu linna sünagoogi apostleid kuulama. Juutide juhid ei olnud sellest sugugi vaimustunud. Ilmselt ei olnud nad mitte üksnes kadedad apostlite edu pärast, vaid ka mures nende sõnumi pärast, milles ei tõstetud nende meelest piisavalt esile Vana Testamendi Seadust.

Ilmselt ei lastud Paulust üldse sünagoogi, vaid väitlus (salm 45) peeti väljaspool sünagoogi.

Väitluse lõpus tegi Paulus kaugeleulatuva järelduse: kuna evangeelium juutidele ei kõlba, pöörduvad apostlid tulevikus paganate poole. See otsus raskendas kindlasti juudimisjonit, aga avas uksed evangeelumi kuulutamisele paganaile.

Taas kord võime tähele panna, kuidas Pauluse misjonistrateegia toimib: linnas sündinud kogudus levitas evangeeliumi ümberkaudsesse maapiirkonda (salm 49).

Teekond jätkub (Ap 13:50–52)

Luukas ei jutusta, kui kaua said Paulus ja Barnabas Pisiidia Antiookias tegutseda. Lõpuks otsustasid juudid siiski, et apostlite tegevusele tuleb teha lõpp. Sünagoogi sulgemine apostlitele ei olnud lõpetanud evangeeliumi kuulutamist ja kristliku koguduse kasvu, ja nii tuli leida mingi muu lahendus. Saame hiljem Apostlite tegudes korduvalt märgata, kui osavad olid juudid veenma Rooma ametnikke täitma nende ootusi.

Kõik jumalakartlikud paganad ei olnud lahkunud sünagoogist. Juutide juhid kasutasid nüüd neid ära, et veenda linna juhtkonda apostleid linnast välja ajama. Rooma kõrgemad ametnikud jäid üldiselt poliitilistel põhjustel väljapoole religioone, aga religioonides osalesid nende naised.

Juutidel õnnestus saavutada oma eesmärgid ja apostlid aeti linnast välja. Vastavalt Jeesuse antud juhisele raputasid Paulus ja Barnabas linna tolmu oma jalgadelt (Mt 10:14–15). See tegu tähendas, et apostlitel pole oma vastastega linnas midagi pistmist – kaasa arvatud viimses kohtus.

Aga isegi apostlite väljasaatmine ei takistanud evangeeliumi levimist: linnas oli sündinud kogudus, mis oli apostlite alustatud töö.

Paulus ja Barnabas läksid 140 km kaugusel olevasse Ikoonioni, aga sealsed sündmused kuuluvad juba järgmisse lõiku.