Kolm süüdistust (Ap 24:1–9)

Juutide katse lahendada Pauluse põhjustatud probleem vägivaldselt oli ebaõnnestunud tänu Pauluse õepoja valvsusele. Ülempreester Hananias oli sunnitud minema Paulust süüdistama Kaisareasse maavalitseja Feeliksi ette.

Kaasa oli võetud asjaajaja, kõnemees Tertullus, kes alustas oma süüdistuskõnet maahärrat ohjeldamatult ülistades. Tegelikult peeti Feeliksist – endisest orjast, kes oli pääsenud võimule oma venna Pallase tiiva all – vähe lugu. Ta oli meelevaldne ja omakasupüüdlik (võrdle salm 26). Tema vend oli pääsenud Klaudiuse soosingusse ja saanud „riigivarade ministriks”.

Tertullus esitab Pauluse vastu kolm süüdistst:

1. Paulus on „nagu katk ja mässuõhutaja” kõikjal, kuhu ta iganes läheb. „Katk” viitab ohu nakkavusele: Paulus õhutab rahvast Rooma võimu vastu. Seega oli ta riigi seisukohast ohtlik kurjategija.

2. Teise süüdistusena esitletakse Paulust „naatsaretlaste lahkusu” peamehena. Juutide hulka kuulus mitmeid voole – variserid, saduserid, esseenid –, aga need kõik olid Rooma riigivõimu kaitse all. Nüüd püüab Tertullus lahterdada Paulust – ja samas kristlasi – väljapoole judaismi, lahkusuks. Nii lõpeks nende suhtes ka juutidele osaks saanud riigivõimu kaitse.

3. Paulus oli üritanud rüvetada pühakoda. Tasub tähele panna, et enam ei kõnelda pühakoja rüvetamisest, vaid üksnes rüvetamise katsest. Millele selle üritamisega viidatakse, jääb ebaselgeks. Paulus ei toonud kreeklasi – st paganaid – templisse, aga kas püüti väita, et ta üritas seda? Või oli küsimus „vaimulikumat” laadi: Paulus kõneleb templi vastu? See süüdistus oli igal juhul tähelepanuväärne, sest juutidel oli luba tappa kas või Rooma kodanik, kui see rüvetaks templi?

Tertullus „unustab” kinnipidamisele eelnenud olukorra ja pealik Lüüsiase osa Pauluse kinnipidamises. Neist kõnelemine olekski olnud ebamugav, kuna need oleksid meelde tuletanud tegeliku olukorra: möllu Pauluse ümber olid põhjustanud juudid, mitte Paulus ise.

Mõnes piibliväljaandes puudub salm 7, kuna seda ei ole kõige usaldusväärsemates kreekakeelsetes käsikirjades: „...ja tahtsime tema üle kohut mõista oma Seadust mööda. Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ja kiskus ta meie käest ja viis ära, käskides süüdistajaid tulla sinu juurde.” (Eestikeelses Piiblis nurksulgudes.) See lisandus on sündmuste tõeline kirjeldus, aga vaevalt on Tertullus seda öelnud, kuna nii oleks juhitud maavalitseja tähelepanu küsimuse usulisele olemusele, nagu seda teeb Paulus (salm 21).

Tertullus tahtis rõhutada, et Paulus oli rikkunud mitte juudi, vaid Rooma seadust. Feeliks ei mõistaks Paulust hukka usuliste tülide pärast; nende asemel tuli leida poliitiline kuritegu ehk mässu õhutamine.

Kes tekitas rahutusi? (Ap 24:10–13)

Saanud loa süüdistustele vastata, vastab Paulus neile nende esitamise järjekorras. Esiteks näitab Paulus, et tema ei ole Jeruusalemmas rahutusi tekitanud. Aega oli möödunud liiga vähe – 12 päeva – ja juudidki ei saa tõestada, et ta oleks kokku kogunud rahvahulki või kihutanud rahvast mässama.

Samuti ei olnud ta kellegagi väidelnud või õhutanud erimeelsusi. Paulus tõdebki, et pelgast süüdistamisest ei piisa – tuleb esitada ka tõendid. Ka tänapäeval kehtib endiselt põhimõte: tõestada pole vaja mitte süütust, vaid süüd.

Kes on juut? (Ap 24:14–16)

Paulus tõdeb, et tema ja ta vastaste usus on kolm ühist joont:

1) Vana Testamendi kirjutiste staatus Jumala ilmutusena;
2) sama Jumal, kes on tegutsenud Iisraeli ajaloos;
3) ühine ülestõusmise lootus.

Nii ei saa Paulust – ega teisigi kristlasi – paigutada väljapoole juutlust. Kristlik usk on ainus tõeline jätk sellele, mida jutustab Vana Testament.

Templit ei rüvetatud (Ap 24:17–19)

Lõpuks juhib Paulus tähelepanu, et ta läks pühakotta puhastatuna ja keegi ei saa tõestada tema süüd templi ees milleski, mis oleks vastuolus juutide või roomlaste seadusega. Mässu tõstjad, Aasia juudid, peaksid süüdistajate hulgas jutustama, miks sooviti Paulust vangistada ja „rahva omakohtus” süüdi mõista.

Usuline tüli (Ap 24:20–21)

Lõpptulemus oli Pauluse järgi see, et tegu oli usulise väitlusega, mida vähimalgi määral ei peaks käsitlema Rooma riigi kohtuinstitutsioon. Muidugi võib Luukast pidada erapoolikuks jutustajaks, aga on ilmselge, et Pauluse vastased ei ole suutnud vastata Pauluse kaitsekõnele: tüli oli ja jäi usualaseks. Süüdistused mässamises osutusid paikapidamatuks. Kui Pauluse reisidel toimunud rahutusi oleks hakatud uurima, oleks süüdlasteks osutunud juudid – nagu läks ka Jeruusalemmas.

Seega sai Paulus kogeda Jeesuse saatust: mõlemaid sooviti surma mõista valesüüdistuste alusel. On selge, et Pilaatus ei mõistnud Jeesust surma Jeesuse ja juutide vaheliste usuliste erimeelsuste pärast. Kohtuotsus langetati, kuna Pilaatus ei soovinud omandada mässuõhutajate soosija mainet. Jeesuse surmaotsuses kirjutati süüks: Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas (= INRI, Jh 19:19) ehk mäss. Nüüd üritasid juudid sedasama Feeliksi juures: maavalitsejal oleks parem Pauluse taoline tülitekitaja süüdi mõista kui võtta risk saada endale vastu juutide intriigid.

Mängu poliitika (Ap 24:22–27)

Juutidel oli edu vaid osaliselt: Feeliks ei mõista Paulust süüdi, aga ei söanda teda ka vabastada. Nii viiakse Paulus kergema režiimiga vanglasse.

Juudid moodustasid Rooma riigi rahvastikust umbes 10 protsenti, seepärast tasus nende intriige karta; neid oli ka silmapaistvatel kohtadel keisri lähikonnas. Kui Feeliks oleks sattunud juutidega halba vahekorda, oleks varsti nähtud, et ta on endine maavalitseja.

Luukas mainib ka Feeliksi kõhkluste teist põhjust: ta mäletas Pauluse kogutud korjandust ja lootis saada Pauluselt raha. Kas ta lootis saada osa sellest korjandusest või mõtles, et Paulust toetavad kogudused teevad uue korjanduse Pauluse vabastamiseks, on ebaselge, aga igal juhul oletas Feeliks, et keegi on valmis Pauluse vabastamise eest maksma. See oleks olnud vastuolus Rooma seadustega ja ka Paulus ei olnud selleks valmis.

Pauluse küsimuses õnnestub Feeliksil juutidele meeldida, aga kaks aastat hiljem (aastal 59 pKr) esitavad Rooma juudid süüdistuse maavalitseja valitsemisviisi vastu ja ta kutsutakse Rooma. Algul aitab mõjuvõimas vend, aga peagi langevad mõlemad ebasoosingusse. Et mitte juute rohkem vihastada, jättis Feeliks Pauluse endiselt vangi. Feeliksi naine Drusilla oli juut. Ta oli Heroodes Agrippa I tütar (võrdle Ap 12:1–2). Heroodes Suur oli tema isaisaisa. Ilmselt oma naise kaudu oli Feeliks saanud teada „täpselt kõike usuteega seotut” (salm 22).

„Kui mul on rohkem aega...”

Feeliksi ja Pauluse juures ajalugu kordub. Heroodes Antipas kuulas meeleldi Ristija Johannest, aga ei söandanud järgida tema õpetust (Mk 6:17–20); samuti kuulas Feeliks Paulust, aga ei soovinud elada tema sõnumi järgi.

Inimene arvab, et saab Jumalat käsutada: „Tulen sinu juurde siis, kui mulle sobib!” Aga inimene ei saa määrata oma tulevikku; ta ei tea isegi homsest päevast, kõnelematagi kaugematest aegadest. Saatana mudel on sama ka tänapäeval: „Eks need ole täitsa head asjad, aga küll jõuab neisse hiljemgi süveneda. Naudi esmalt oma elu, siis saad elu näinuna võtta usuasjad uuesti arutusele.”

Kes lükkab tagasi Jumala kutse, lükkab tagasi ka kutsuja. Jumal ei saa selle peale vihaseks ega pööra meile selga, aga tuleb meeles pidada, et iga päev saatana alluvuses seob meid üha tugevamini tema külge ja mäss Jumala vastu muutub üha hõlpsamaks. Me ei väldi pattu selleks, et pääseda taevasse, vaid selleks, et vältida põrgut. Iga patt ja iga hetk saatana alluvuses tõmbab meid lähemale põrgule.

Iga inimene on Jumalale kallihinnaline, isegi nii kallis, et ta andis Jeesuse ristisurma (Jh 3:16; Rm 8:32). Aga samas tuleb meeles pidada, et Jumal vihkab pattu, isegi sedavõrd, et Jeesusel tuli surra ristil meie pattude lepitamiseks. Taevasse pääsevad vaid need, kel on lepitus pattudest, st need, kes usaldavad Jeesust (1Jh 5:9–12).

Üksnes huvist Jeesuse vastu ei piisa, tuleb võtta seisukoht: Kas Jeesus on Jumala Poeg, maailma Päästja, või mitte (Rm 10:13)?