Lõhenemised ja valeõpetajad

„Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!”
(Gl 5:15)

Paulus kirjutas need sõnad Galaatia kogudustele, kus olid tekkinud võistlevad rühmad, kes omavahel võitlesid. Aga kes pureleb Apostlite tegude 20. peatükis ja kellega?

Küsimus oli Pauluse ja tema oma rahva – juutide – esindajate erimeelsustes. Alati ei ole päris selge, kas Pauluse vastased olid juutkristlased või ka usu poolest juudid.

Meie peatükis on kolm kohta, kus Luukas kõneleb neist probleemidest. Esimene on salmis 3, kus öeldakse, et Paulus muutis oma reisiplaani juutide salasepitsuste tõttu.

Salmis 19 tsiteerib Luukas Pauluse kõnet, milles ta kõneleb juutide salasepitsustest tema vastu. Eriti oli kuulajail ilmselt meeles peatükis 19 kirjeldatud Efesose rahutused, kus ka juut Aleksandros Paulust süüdistas (Ap 19:33; kas 2Tm 4:14 mainitud vasksepp Aleksandros on sama isik, pole kindel).

Kolmas koht on salmides 29 ja 30, kus Paulus kõneleb esmalt väljastpoolt kogudust tulevatest valeõpetajatest ning salmis 30 koguduse seest tõusvatest eksiõpetajatest ja koguduse lõhestajatest.

Seegi Apostlite tegude peatükk tuletab meile meelde, et algkristlik aeg ei olnud selline õndsuse ja kooskõla aeg, millisena mõned tahavad seda kirjeldada (ja üksiti ennast muidugi sellise õndsuse aja esindajaina tänapäevas).

Tülisid ja erimeelsusi on kristlaste seas olnud algusest peale. Ei need ole kirikus ainult meie aja nuhtlused. Sellepärast me peame ka võtma õppust sellest, kuidas Paulus neisse suhtus. Osa erimeelsusi olid Pauluse meelest sellised, mille pärast ei tasu kogudust lõhestada, vaid tuleb otsida ühine edasiviiv tee (näiteks 1Kr 10:23–33). Osa erimeelsusi aga tasub võtta nii tõsiselt, et selliste esindaja visatakse kristlaste osadusest välja (näiteks Gl 5:1–6). Ka täna tuleb tõmmata piir erimeelsuste ja väära usu vahele. Paulust kritiseeriti tema piiritõmbamiste pärast – ja kritiseeritakse ka meid –, aga piir tuleb siiski tõmmata. Mitte sinna, kuhu meie soovime, vaid sinna, kuhu Jumal soovib!

Jeruusalemma ja Rooma (Ap 20:1–6)

Eelmises peatükis kirjeldatud rahutused ei pannud Paulust põgenema, vaid ta lahkus Efesosest alles pärast rahutusi.

Ometi ei olnud Paulus hulljulge, vaid salmis 3 me märkame, et Paulus oli valmis isegi muutma oma reisiplaane vaenlaste salasepitsuste pärast. Paulus ei lasknud vaenlastel takistada evangeeliumi kuulutamist, aga teisest küljest ei langenud ta teadlikult vaenlaste seatud püünistesse ega otsinud tahtlikult raskusi.

Efesosest läks Paulus Kreekasse, kus ta veetis kolm kuud – ilmselt ennekõike Korintoses. Kas Paulus käis seekord Illüürias või oli ta käinud seal teisel misjonireisil, jääb ebaselgeks (võrdle Rm 15:19). Igal juhul on selge, et Paulus tundis: ta on andnud oma osa Jumala riigi töös Rooma riigi idaosades; temas põles soov minna Rooma ja edasi Hispaaniasse. Enne läände suundumist soovis Paulus siiski käia Jeruusalemmas, et anda Jeruusalemma koguduse vanemaile üle pagankristlaste kogutud korjandus (Ap 19:21; Rm 15:23–29).

Oli ilmselt kevad aastal 57 ja Paulus soovis jõuda Jeruusalemma nelipühaks. Kiire ajakava ei takistanud siiski Paulusel veeta hapnemata leibade püha, mis oli ülestõusmispühale eelneval nädalal, enne kui ta lahkus Euroopast ja Filippist, kust Pauluse Euroopa töö oli alanudki.

Paulus ise täitis mitmeid juudi ettekirjutusi ega tahtnud takistada ka kristlaseks pöördunud juutidel neid täita, aga ühte kohta tõmbas Paulus piiri: paganatelt ei tohtinud nende täitmist nõuda, sest siis oleks võinud need kergesti saada päästeteeks. Milline oli Pauluse suhe juudi Seaduse ja ettekirjutustega, sellega tutvume järgmises loengus.

Meie-vormis lõigud

Salmiga 5 algab Apostlite tegudes teist korda kirjeldus, mis on meie-vormis. Meie-vormis jutustamist on Apostlite tegudes järgmistes lõikudes: Ap 16:10–17; Ap 20:5–21:18 (lõik algab Filippis, kus lõpeb eelmine lõik) ja Ap 27:1–28:31.

Traditsiooniliselt on mõeldud, et arst Luukas tsiteerib neis kohtades oma päeviku märkmeid ühistest reisidest koos Paulusega. Teised oletavad, et Apostlite tegude kirjutaja tsiteerib kellegi teise kirjapanekuid.

Tekstide endi alusel ei saa otsustada, kummaga on tegu, aga Ap 1:1 mina-vorm sobib nende meie-vormis lõikudega paremini kokku, kui tegu oleks Luuka enese märkmetega.

Armas jumalateenistus (Ap 20:7–12)

Sellest lõigust oleks meil, tänapäeva kristlastel palju õppida. Pauluse aja kristlastele olid jumalateenistus ja armulaud nii armsad, et kogu vaba aega õhtust hommikuni (tollal olid ju nii „pühapäev” kui ka „esmaspäev” tööpäevad) oldi valmis kasutama Jumala sõna kuulamiseks ja kristlikuks osaduseks.

Troase sündmused kinnitavad, et esimesed kristlased pidasid oma pühaks päevaks just „pühapäeva”, nädala esimest päeva. (Meie ilmalik kalender on siingi muutnud vana praktikat: meie kalendris on pühapäev nädala viimane päev.)

Seitsmenda päeva adventistid ja muud, kes soovivad selles pidada kinni Vana Testamendi ettekirjutustest, teevad ka Paulusest ja esimestest kristlastest eksiõpetajad. Jeesuse ülestõusmine pani pühapäeva suhtes väärtused uude järjekorda.

Seoses jumalateenistusega toimus ka ime: väsimuse tõttu tukkuma jäänud Eutühhos kukkus kolmanda korruse aknast alla õuele, aga ärkas ellu, ehkki arst Luukas oli konstateerinud tema surma.

Kiiresti edasi (Ap 20:13–17)

Paulusel oli juba kiire. Ta läks otseteed jalgsi, kuna teised purjetasid (salmid 13–14), ega soovinud minna Efesosse, kuna teadis, et seal kuluks nii palju aega, et ta ei jõuaks nelipühaks Jeruusalemma. Aga Efesosest lõuna poole jäävast Mileetosest saatis ta kutse Efesose vanemaile tulla viimast korda kuulama tema õpetust.

Pauluse teekond kulges läbi mitme tänapäeval soositud puhkepaiga: Kios, Samos ja Lesbos, mille tähtsaim linn oli Mitüleene, leiduvad peale Apostlite tegude ka reisibüroode väljaannetes.

Pauluse hüvastijätukõne (Ap 20:18–38)

Kui Paulus oli kutsunud kokku Efesose koguduse vanemad, pidas ta neile liigutava hüvastijätukõne. Tasub tähele panna, et Efesose kogudusel olid tõesti vanemad, kes kandsid koguduse eest vastutust. Sõna vanem (presbüteros) on just see sõna, millest on tuletatud uutesse keeltesse vaimulikku tähendavad sõnad (präst, Priester jne). Neist vendadest kasutatakse Uues Testamendis vägagi erinevaid sõnu. Neid nimetatakse karjasteks, õpetajateks, isegi ingliteks (Ilm 2–3, mille taustaks on Ml 2:7).

Kui oleme täpsed, on kirikus üks Ülempreester, Kristus, ja kõik kristlased kuuluvad pühasse preesterkonda (1Pt 2:9). Seega ei ole meie pastorid preestrid ohvripreestri tähenduses. Selle asemel on neile usaldatud karja karjatamine kõigi selle juurde kuuluvate kohustuste ja volitustega. Väidet, et selliseid mehi ei olnud algkirikus olemas, Uus Testament ei toeta. Kõige paremini tõendab seda just käesolev lõik.

Paulus kõneleb oma tööst. Ta oli teinud oma tööd nii, nagu oli osanud. Ta ei olnud hoidnud kõrvale, vaid kuulutanud sõna julgesti ja avalikult. Tulevikust oli Paulusel vaid hämar aimdus. Oli oodata raskusi, ahelaid ja viletsust.

Ap 21:4 ja 11 kõnelevad kahest Pauluse saatust puudutavast Püha Vaimu tunnistusest, millest Paulus kõneles salmis 23. Nonde ennustuste täitumisest on kõneldud Ap 21:33.

Rohkem tähendas siiski see, et Paulus oli juba Mileetose rannikul vangistatud mees. Püha Vaim oli ta sidunud ja viis teda vastu tundmatule saatusele Jeruusalemmas. Oli aeg anda vastutus lõplikult üle Pauluselt koguduse vanemaile. Paulus võis julgesti öelda, et ei ole tema süü, kui keegi Efesose kogudusest hukatusse satub.

Hs 33:1–9 kõneleb hingehoidja vastutusest. Toda lõiku lugedes võib mõelda, et see on ju lihtsalt tegude õpetus: kui tunnistad Jumalast, siis pääsed, aga kui mitte, satud hukatusse. Siin tasub meelde tuletada Lutheri sõnu: „Mitte head teod ei tee head inimest, vaid hea inimene teeb häid tegusid.” Kes on kohanud elavat Jeesust, ei saa olla ükskõikne teiste pääsemise suhtes. Aga tuleb pidada meeles, et Kristusest saab tunnistada mitmel moel. Kõik ei pea jagama tänaval traktaate.

Mitte keegi, kes näeb pimedat liikumas järsaku suunas, et mõtle: „Tema oma asi,” vaid muidugi püüab igaüks teda peatada enne õnnetust.

Jumala sõna oli kuulutatud avalikult. Nüüd oli Efesose vanemate ülesanne hoolitseda iseendi ja karja eest, mille kaitsjaiks oli Püha Vaim neid pannud.

Tihti väidetakse, et Luukas ei tundnud Pauluse lepitusõpetust. Ometi paneb Luukas just siin kirja Pauluse sõnastatud evangeeliumi tuuma. Issand on lunastanud koguduse enesele iseenese vere läbi. (Teistes käsikirjades öeldakse pisut teisiti: Jumal on oma verega lunastanud koguduse endale!)

Mina istutasin, Apollos kastis, Jumal lasi kasvada

Paulus teadis jutustada vapustavat asja. Koguduse enda keskelt tõusevad eksiõpetajad, julmad hundid, kes karja ei säästa. Karjased peavad olema valvel ja meeles pidama Pauluse nähtud vaeva, kui ta õpetas vanemaid. Koguduse vanemaks ei pääsenud kes iganes. Selleks nõudlikuks ülesandeks vajati põhjalikku õpetust. Kes on sellesse ametisse seatud, peavad endiselt meeles pidama, et kari on tähtsam kui karjase au ja prestiiž.

Paulus jättis Efesose sõbrad Jumala ja tema armu sõna hoolde. Jumala sõna on vägi, mis ehitab kogudust. Ainult elav ja vägev sõna võib meile anda pärandiosa pühitsetute seas.

Paulus kinnitas taas, et ta polnud püüdnud koguduse pealt kasu lõigata. Ta oli teinud ausat tööd ja elatanud mitte ainult ennast, vaid ka teisi. Nii oli ta täitnud Issanda tahet ja andnud eeskuju ka kogudusele.

Paulus oli oma hüvastijätukõne lõpetanud. Selles ajas ei näinud ta enam Efesose kristlasi ja lahkumine oli kurb. Ometi oli Paulus jätnud Efesose vanemaile ja samas kogu kirikule testamendi, ülesande. Loodetavasti innustab see meiegi kirikus iga sõnateenijat loobuma olemast „leivapapp”. Issanda antud ülesanne on tohutu ja sellest tuleb kord aru anda.

Koguduse liikmed loodetavasti mõistavad, millise tohutu ülesande nende pastorid on saanud, ja kannavad neid eestpalves ustavalt Isa ette. Jaksame vaid üksteist armastades ja keskendudes sellele, et Issand on meid endale ostnud oma verega.

Armas õpetaja

Peatüki viimased salmid näitavad, kui armas oli Paulus Efesose kogudusele. Tõelisele Jumala valitud karjasele saavad tema töös osaks ebaõnnestumised ja vastuseisud, aga võrdsuse mõttes tuleb öelda, et talle saavad osaks ka Jumala rahva eestpalved ja Jumala laste armastus.

Salmis 35 mainitud Jeesuse sõnad („Õndsam on anda kui võtta!”) ei ole säilinud evangeeliumi raamatutes, nii et siin on välgatus sellest tohutust materjalist, mida sisaldas suuline ja kirjalik pärimus (võrdle Jh 21:25). Oma tarkuses vahendas Jumal meile sellest vaid osa, aga tolles osas on edasi antud tähtsaim: Jeesus on lepitanud meid Jumalaga (võrdle Ap 20:20–21).