Usutunnistuskirjad – mis need on ja kuidas neid loetakse?

Luterlikud usutunnistuskirjad (eelk.ee)

Mõned vihjed

Piiblist ja luterlikust usutunnistusest

Igal kirikul on oma usutunnistus, mis on kas kirjutatud või kirjutamata. Ka seal, kus kirjutatud usutunnistustesse ja õpetustesse suhtutakse eitavalt, on tegelikult olemas usutunnistus. Tihti ollakse seal siis sidunud end mõnede mõjukate õpetajate või väiksema rühma arusaamadega.

Nagu vanades kirikutes, nii on ka luterlikus kirikus usutunnistus kirja pandud ja see on hea: nüüd ei õpeta meie kirik midagi ebamäärast ja kõikuvat. See on kirja pandud Piiblis ja evengeelse luterliku kiriku usutunnistuskirjades.

Luterlikus kirikus kohustuvad õpetajad jääma ustavaks Piiblile ja usutunnistusele. Piiblit ja usutunnistust ei seata küll samale pulgale. Piibel on norm, millega luterlikku usutunnistust hinnatakse. Lubades olla ustavad luterlikule usutunnistusele, tahame öelda: me õpetame nii, kuna see on Piibliga kooskõlas. Kes õpetab teisiti, näidaku Piiblist, et me õpetame valesti.

Usutunnistuskirjad – liiga paks telliskivi?

Usutunnistusraamat on tekstikogu, milles igal dokumendil on oma tekkelugu. Hiljem on need koondatud üheks luterlikuks usutunnistuseks.

Saades enda kätte „Usutunnistuskirjad”, võid sa ohata raamatu paksuse üle. Vajad pisut vihjeid ja kasutamisjuhiseid, ning sa märkad, et ohkasid ilmaaegu. Usutunnistuskirju tasub lugeda – aga tasub teada, millest alustada! Soovitan sellist järjekorda.

1. Mitmed neist on sulle juba tuttavad

Esimene üllatus sellele, kes hoiab käes Usutunnistuskirju, on see, et suur osa „usutunnistuskirjadest” on juba varem tuttavad. Osa neist oskad sa peast, osa tunned osaliselt ja lõpuni jõuad hõlpsasti.

Alusta, korrates neid osi: luterlased ei ole iialgi uskunud, et ristiusk tekkis 16. sajandil, ega ole nad ka hüpanud apostlite ajast otse Lutheri päevadesse. Sellepärast on siin muidugi kolm vanakiriklikku usutunnistust:
- Apostlik usutunnistus
- Nikaia usutunnistus
- Athanasiose usutunnistus.

Nendega samasse kimpu sobib suurepäraselt Lutheri „Väike katekismus”. Sinna on koondatud ristiusu kese: 10 käsku, usutunnistus, ristimine, armulaud, piht, Meie Isa palve ja pisut muudki. Neid soovitatakse meil korrata iga päev.

2. Avaneb kergesti, õpid palju!

Järgmine kimp nõuab kraadikese rohkem, aga mitte veel päris hirmsasti. Sellest alates saab tavaline piiblilugeja palju õppida.

Luterliku kiriku peausutunnistuseks nimetatakse „Augsburgi usutunnistust”, mida loeti keisrile ette 1530. aastal. Seal on lühidalt esitatud see usk, mida luterlased õpetasid ja millega tahtsid kirikut uuendada.

Märgatavalt lopsakam on Lutheri kirjutatud „Schmalkaldeni artiklid”. Kui puhkesid tülid, palus vürst, et ta paneks usuartiklid kahte korvi: ühte need, mille üle võib katoliiklastega läbi rääkida, ja teise need, milles ei saa mingil juhul järele anda. Luther kirjutas ja teised kirjutasid alla. Samasse rühma kuulub Melanchtoni kirjutatud väike „Traktaat paavsti võimust ja primaadist”.

Suurepärane usu käsiraamat on Lutheri „Suur katekismus”, mis on eriti käskude osas tõeline maiuspala. Kui sa sedagi loed, õpid palju!

Soome lugeja jaoks lõpetab selle kimbu väike kirjutis „Uppsala koosoleku otsus”, mis on tundmatu väljaspool põhjamaid. See on seotud perioodiga, mil Rootsi ja koos sellega ka Soome määratlesid 1593. aastal oma usutunnistust. See on ajalooliselt väga huvitav dokument.

3. Sitke materjal

Jäänud on kaks usutunnistuskirja. Kui sa siiani jõuad, oled õppinud palju. Nüüd asud juba päris õpetuste kallale. „Augsburgi usutunnistuse apoloogia” (https://eelk.ee/wp-content/uploads/2015/11/Augsburgi-usutunnistuse-apoloogia.pdf, 268lk) ja „Konkordiavormel” (https://eelk.ee/wp-content/uploads/2015/11/Konkordiavormel.pdf, 227 lk) võtavad enda alla üle poole kõigist usutunnistuskirjadest.

Et mõista „Augsburgi usutunnistuse apoloogiat”, tuleb esmalt tunda ajalugu. Luterlased esitasid keisrile „Augsburgi usutunnistuse”. Katoliiklased vastasid sellele ümberlükkamiskirjaga (confutatio). Melanchton kirjutas teose, mis lükkas ümber ümberlükkamiskirja. Kõigist usutunnistuskirjadest loetakse seda viimasena ning seda saab väga hästi kasutada lihtsalt teatmeteosena ja „Augsburgi usutunnistuse” seletusteosena, mis võetakse välja vaid vajaduse korral.

Seevastu soovitatakse soojalt „Konkordiavormelit” igaühele, kes tunneb väikestki tõmmet teoreetilisema arutluse järele.

Selle raamatu taust on põnev. Ainult veidi pärast Lutheri surma vallutasid keisri väed peaaegu kogu Põhja-Saksamaa. Paljud kaotasid seeläbi oma positsiooni, ameti või ka elu. Teised aga andsid järele kas täielikult või osaliselt oma usust loobudes.

Kui keisri väed lahkusid, jäi järele piirkond, kus kristlikel inimestel oli raske üksteist usaldada. See kogukond koostas pärast värvikaid sündmusi „Konkordiavormeli”. See käsitleb tollaseid tüliküsimusi rahulikult, mõõdukalt ja piibellikult. Kui sa seda raamatut loed, märkad, et need küsimused ei ole kaotanud oma ajakohasust – just samadest asjadest vestleme oma piibliringides. „Miks otsida asjatult mujalt, kui vastused on siin,” ütles keegi, kelle kätte see raamat oli sattunud.

4. Seega siis...

Me elame ajal, mil inimesed ei ole huvitatud dogmadest. Kes on saanud õpetust usutunnistuskirjadest, teab, et see on kahetsusväärne olukord. Üha vähem on inimesi, keda iga õpetustuul ei pilluta, vaid kes on juurdunud sügavale Piiblisse ja luterlikku usku. Mida vähem neid on, seda enam on neid hädasti tarvis. Ka tulevikus on tarvis neid, kes asjadest aru saavad ja kes oskavad teisigi juhatada Kristuse risti alla.
Kas sina tahad olla selline inimene?